Viimasel kahekümnel aastal on linnauuringutes hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama sellele, et jõukuse kasvuga linnades käib sageli käsikäes ebavõrduse suurenemine, mis omakorda väljendub ruumilises eraldatuses. Piltlikult öeldes – jõukuse kasvu veduriks olevatesse loova majanduse sektori ettevõtetesse koonduvad pigem nooremad kõrgelt haritud inimesed. Need inimesed hakkavad koonduma ka geograafiliselt samadesse piirkondadesse – eramutega äärelinna või taaselustatavatesse linnakeskuse asumitesse. Selle protsessi algpõhjusega on kohalikul omavalitsusel vähe võimalik ette võtta, küll aga saab linnaplaneerimisega mõjutada ruumilist eraldatust ning soodustada eri ühiskonnarühmade kokkupuutumist linnaruumis.

Tallinn oli eelmise sajandi lõpuks sissetulekute alusel ruumiliselt vähe eraldunud. Peamiselt väljendus ruumiline eraldatus rahvuse põhjal. Viimasel kahel kümnendil on suurenenud aga mõlemad, eriti sissetulekupõhine eraldatus. Peamiselt oli selle põhjuseks väga kiire jõukuse kasv, millele järgnes keskklassi kolimine naaberomavalitsustesse ja äärelinnadesse. Viimasel kümnendil on sellele lisandunud eelnimetatud loova klassi kolimine linnakeskuse asumitesse.

Elanikkonna kõige suurema ja kõige väiksema eestlaste osakaalu vahe Tallinna linnaosade võrdluses on 60%: Nõmmel 85,9% ja Lasnamäel 25,2%. Venelaste puhul on osakaalu suurim vahe 51% samade linnaosade puhul, ainult et vastupidiselt.

Kui võtta aluseks palgatöötaja kuu keskmine brutotulu, elavad kõige väiksema sissetulekuga inimesed Lasnamäe ja Põhja-Tallinna asumites, suurima sissetulekuga inimesed on aga koondunud Piritale (Kloostrimetsa ja Lepiku asum), Kesklinna (Kadriorg, Raua, Tatari, Tõnismäe ja Veerenni asum) ja Haaberstisse (Tiskre, Kakumäe ja Haabersti asum).

Rahvuspõhine ruumiline eraldatus ei ole ilmtingimata problemaatiline. Professor Tiit Tammaru toob esile, et sarnaste tõmbumise argumendile tuginedes võib seada eesmärgiks kultuuriliselt eripäraste linnapiirkondade teadliku väljaarendamise, mis rikastaksid ka linna¹. Küll aga on probleem see, kui rahvusliku eraldatusega käib koos sotsiaal-majanduslik eraldatus. See võib viia eraldumiseni ja pingete tekkimiseni.

Seetõttu ei seata arengustrateegias sihiks eraldatuse kaotamist, sest see on teatud mõttes loomulik protsess. Küll aga on siht eraldatuse suurenemist piirata ja luua võimalus valida elamiseks endale meelepärane linnaosa. Kuna rahvuslikud erinevused linnaositi jäävad alles, siis on mõistlik seda ära kasutada, toetades asumite erinevaid identiteete, mis oleks atraktiivne nii sealsetele elanikele kui ka külastajatele.

Tabel. Tallinna rahvastiku koosseis (Tallinn arvudes 2020).