Selles lõigus käsitletakse iseseisvat hakkamasaamist kahest aspektist. Esimesed kaks lauset viitavad inimese enda vastusele ja tööturu muutumisele – just neist sõltub enamiku inimeste hakkamasaamine. See tähendab, et selle sihi saavutamist mõjutavad paljuski sihtide „Loov maailmalinn“ ja „Terve Tallinn liigub“ saavutamine. Siiski kinnitab statistika, et nii absoluutne kui ka suhteline vaesus ohustab Eestis enam teatud ühiskonnarühmi – naisi, puudega inimesi ja töötuid. Suurim on sealjuures just töötute vaesusrisk. 2017. aastal elas suhtelises vaesuses 21,9% Eesti elanikkonnast, mis on Euroopa Liidu keskmisest (ca 17%) suurem. Tallinnas jäi see näitaja veidi alla Euroopa Liidu keskmise (16,6%). Probleem on terav nii eakate (47,5%) kui ka töötute (52,3%) seas, kellest 2017. aastal elasid suhtelises vaesuses ligi pooled. Suhtelises vaesuses elavate laste (kuni 17aastased) osakaal oli 2017. aastal Eestis 15,2% ja Tallinnas 12,1% ning see on langustrendis. Absoluutses vaesuses elas 2017. aastal Tallinnas 2,1% elanikkonnast, Eestis 2,7%. Laste (kuni 17aastased) absoluutse vaesuse määr oli 2017. aastal Eestis 2,5%, mis on viimase kümne aasta madalaim. Tallinna kohta eraldi andmeid pole.

Kui elanikkonnas tervikuna on absoluutses vaesuses ja sügavas materiaalses ilmajäetuses elavate inimeste osakaal enam-vähem sama suur, siis puudega inimeste seas on sügava materiaalse ilmajäetuse määr tunduvalt kõrgem kui absoluutse vaesuse määr. Puudega inimeste materiaalse ilmajäetuse määr (2017. a 22,2%) on ligi kaks korda suurem kui ülejäänud elanikkonnal (2017. a 10,7%). See on tingitud nii puudega inimeste vähenenud võimalustest endale sissetulekut teenida kui ka puudest tingitud lisakuludest. Puudega inimestest elas 2016. aastal suhtelises vaesuses 41,2% ning vähenenud töövõimega inimestest 29,5%¹.

Naiste suurem ja vanusega süvenev vaesusrisk annab Eestis tunnistust vaesuse feminiseerumisest. Selle peapõhjuseks võib pidada Eesti suurt soolist palgalõhet, mis on Euroopa Liidu riikide võrdluses suurim, ning naiste ja meeste majanduslikku ebavõrdsust. Lisarolli mängivad ka naiste ja meeste oodatava eluea märkimisväärsetest erinevustest tingitud leibkonnastruktuuri muutused. Nii moodustavad vanemaealised naised valdavalt üheliikmelise leibkonna, kelle kulutuste suhteline tase võrrelduna sissetulekutasemega on kõrgem kui näiteks kahe (täiskasvanud) liikmega leibkondadel.

Põhjusi, miks inimeste iseseisev toimetulek halveneb, on mitu. Haridus on üks oluline NEET-noori (noored, kes ei õpi ega tööta ega osale ka väljaõppes ega koolitustel) eristav tegur. Madala hariduse negatiivne mõju suureneb aja jooksul. Põhiharidusega on selgelt suurem risk kuuluda NEET-noorte hulka ja seda peamiselt seoses tööturul püsimise raskustega. 2018. aastal Eesti Noorsootöö Keskuse tellitud Statistikaameti kokkuvõtte põhjal on Tallinnas NEET-noorte arv 2015.–2017. aasta jooksul olnud vahemikus 6,2–8,5% Tallinna noorte koguarvust vanuses 15–26.

Seega ei piisa kõigi elanike iseseisvaks hakkamasaamiseks ainult nende enda aktiivsusest ja tööturu iseregulatsioonist. Näiteks sügava puudega inimesed ja paljud eakad ei saa ka parima tahtmise juures tööturul osaleda. Seetõttu pööratakse enamikus sellest lõigust tähelepanu sellele, kuidas osutada abi nendele, kes abi vajavad. Selle protsessi esimene osa on märkamine. Teine tähtis element on vajaduspõhisus: et abivajaja saaks just sellist abi, mis on tema puhul kõige tõhusam. Kolmandat aspekti võiks nimetada ka väärikuseks – et inimene saaks võimalikult kaua elada oma kodus.