Kui elamupiirkondade mitmeotstarbelisus on oluline selleks, et teenused ja vaba aja veetmise võimalused oleksid kättesaadavad, siis see lõik käsitleb piltlikult öeldes seda, mis tunne tekib inimesel koduaknast välja vaadates või koduuksest välja astudes. Kas kodu lähiümbrust on võimalik kasutada väikesteks igapäevategevusteks – mängimiseks, suhtlemiseks sõprade ja naabritega, niisama olemiseks – ehk kas kodu algab tõesti tänavast või alles koduuksest? Teenuste tarbimiseks võib inimene küll minna lähimasse keskusesse, kuid õues peaks ta saama viibida oma kodu lähedal. Kuigi suurim takistus õue minemisel on väidetavalt see, kuidas diivanilt jõuda välisukseni, on oluline ka see, mis pilt avaneb uksest välja astudes. Kui hoovialad on hõivatud autodest, pole piisavalt rohelust ega tegevusvõimalusi või pole keskkond lihtsalt esteetiliselt nauditav, siis takistab ka see tuntavalt koduõues viibimist.

Selles lõigus kirjeldatud sihi saavutamine on seotud eelkõige kahe teemaga: inimmõõtmelise ruumi ja parkimisega. Ruumi inimmõõtmelisust mõtestatakse siin muu hulgas hoonete suuruse kaudu: mida madalam on hoonestus, seda inimmõõtmelisem on enamasti ruum. Kuna linnas oleva maa piiratuse tõttu ei ole võimalik kõikidele soovijatele pakkuda ühe- või kahekorruselisi elamuid, siis on alternatiiviks väiksemad kortermajad. Seega eelistatakse kuni neljakorruseliste elamute arendamist. See on kooskõlas ruumipsühholoogia inimmõõtmelisuse käsitlusega¹. Kui hooned on väiksemad, on lihtsam lahendada ka parkimist hoone mahus (vt järgmine lõik). Rõhutatud on linnaosade või konkreetsete asumite eripära. Ühepereelamute piirkonnas võib ka neljakorruseline hoone olla liiga suur, kesklinnas võib aga olla sobilik näiteks kuuekorruseline hoone. Üldistatult võib öelda, et väljaspool keskuste mõjuala on eelistatud ühe-kahekorruselised elamud, keskuste mõjualas kuni neljakorruselised elamud ja keskustes kuni kuuekorruselised elamud. Sealjuures võib neljakorruseliseks hooneks arvestada ka nelja täiskorruse ja lisaks katuse ja/või soklikorrusega hooneid. Täiesti eraldi käsitletakse loomulikult kõrghoonete piirkondi. Igal juhul on sobimatu ehitada linna äärealadele suuri kortermaju, nagu on tehtud viimase kahekümne aasta jooksul.

Jätkuv autostumine suurendab vajadust rajada parkimiskohti elamualadele. Nüüdseks on Õismäe, Lasnamäe ja Mustamäe õuealad muutunud suures osas parkimisplatsideks, mis ahendavad tuntavalt muid tegutsemisvõimalusi. Uuselamupiirkondades on olukord kohati veel halvem. Tõhusal parkimiskorraldusel, mis suudab vähendada autode hulka õuealadel, on suur roll õuealade meeldivamaks muutmisel. Õued peaksid rikastama inimeste tegevusvõimalusi, mitte toimima parklana. Uute arenduste puhul rajatakse valdavalt maa-aluseid parklaid. Nagu öeldud, eeldab see lähenemine suhteliselt madalaid, vähese parkimiskohtade vajadusega hooneid, et maa-aluse parkla sügavus oleks mõistlik. Olemasolevates elamupiirkondades kaalutakse parkimismajade ehitamise võimalusi.

Lisaks hoonete suurusele on ruumi inimmõõtmelisemaks muutmisel ka teisi olulisi aspekte. Inimestel peab olema võimalik luua ja kasutada naabruskondade ruumi loominguliselt. Seal peab olema nii detaile, mis tõmbavad tähelepanu, ja detaile, mida kasutada, kui ka võimalus ruumi ümber kujundada. Eriti head on sellised detailid, millel on mitu kasutusvõimalust. Väljakujunenud korterelamupiirkondades, kus korruselisust pole võimalik muuta, on see maapealsete parkimiskohtade vähendamise kõrval peamine ruumi paremaks muutmise võimalus. Lasnamäel, Mustamäel ja Väike-Õismäel võetaksegi suund sellele, et nii moraalselt kui ka füüsiliselt vananenud õuealasid hakatakse süstemaatiliselt ümber kujundama, et need toetaksid maksimaalselt inimeste õues viibimist².