LOE LISA 6.4

Vajadustele vastavad kodud

Rahvastikuprognoos 2045. aastaks näitab, et rahvaarv kasvab jätkuvalt nii Tallinnas kui ka Harjumaal. Juba kümne aasta pärast on Tallinna lisandunud üle 20 000 inimese. Seega on nõudlus uute eluasemete järele suur ning elamuarendust tuleb soodustada, et kodude kättesaadavus ei halveneks ning ruutmeetrite arv elaniku kohta ei väheneks, vaid näitaks jätkuvat kasvutrendi.

Selles kontekstis on positiivne, et alates 2012. aastast on eluasemepinna juurdekasv lisandunud elaniku kohta olnud suurem kui keskmine eluruumi pind elaniku kohta. See areng on toimunud eelkõige kolme viimase aasta tõttu, kui lisandunud elaniku kohta on uut elupinda juurde tulnud üle 40 m2. Selle tulemusel oli keskmine ruutmeetrite arv elaniku kohta Tallinnas kasvanud 2018. aastaks 28,5 m2-le. Võrdluseks, näiteks Helsingis oli eluruumi pind elaniku kohta 34,1 m2 (2018) ja Stockholmis 2011. aastal 37,24 m2 (2018. a andmed puuduvad)1.

Kuigi viimasel kahekümnel aastal on märkimisväärselt kasvanud ka keskmine eluruumi ruutmeetri hind, on see käinud käsikäes elatustaseme tõusuga ning keskmiselt eluasemete kättesaadavus halvenenud ei ole.

Praegu elab korterelamutes ca 88,5% Tallinna leibkondadest. Eesti, sh Tallinn, eristub teistest riikidest ja linnadest sellega, et meie eluasemefond on valdavalt eraomanduses. Seni on see süsteem hästi toiminud ja elamispinna kättesaadavusele pigem positiivselt mõjunud, kuid elanikkonna kasvades ja uute turutingimustel ehitatud elamispindade hulga suurenemise korral võib taskukohane eluase muutuda järjest vähem kättesaadavaks. Lisaks moodustavad Tallinna elamutest väga suure osa suurte korterelamute vabaplaneeringulised alad (nn magalapiirkonnad või magamislinnaosad), millega seostuvad paljud võimalikud probleemid, kuid ka võimalused (vt selgitust jaotise „Põimitud ühiskond“ all).

  1. aastal valmis uuring „Tallinna elamispinna stsenaariumid ja „magamislinnaosade“ tulevik“, mis pakkus välja kolm stsenaariumi olemasoleva elamufondiga tegelemiseks. Eelmisel sajandil ehitatud mitmekorruseliste hoonetega linnaosade muutmine selliseks, et nad oleksid inimeste muutunud nõudmistele vastavad ja piisavalt atraktiivsed, on raskelt lahendatav ülesanne. Uuringus leiti: „Valdav osa Tallinna nn magamislinnaosade suurpaneel-korterelamuid püsib füüsiliselt tunduvalt kauem kui vaadeldava perioodi (aastani 2040) lõpuni.“ Seetõttu ei kiirustata arengustrateegiaga vastama, kuidas seda elamufondi uuendatakse. See eeldab nii põhjalikumat analüüsi kui ka ühiskondlikku arutelu järgmiste aastate jooksul.

Eluasemete kättesaadavuse suurendamisele aitab kaasa linna osutatav eluasemeteenus abivajajatele. Lisaks on linnal üürikortereid, mis on praegu kättesaadavad küll vaid väga väiksele osale elanikest. Igal aastal annab linn üürile ca 300 korterit, nendest 10–20% noortele peredele ja linnale vajalikele töötajatele. 2017. a sai eluruumi ca 27% eluruumi üürimise taotlejatest, noortest peredest ja linnale vajalikest töötajatest sai eluruumi vaid alla 2% taotlejatest.

Selles lõigus mõeldakse ligipääsetavuse all seda, et inimesed pääseksid oma kodust välja. Uuringud ei käsitle seda, kui paljud inimesed ei saa liftita kortermajast välja, kuid see vajab väljaselgitamist. Arvestades seda, kui suur hulk elamutest ei ole ligipääsetavad, on selle saavutamine pikaajaline protsess, kuid 15 aasta perspektiivis võiks ligipääsetavate eluruumide hulk olla piisavalt suur, et erivajadustega inimesed saaksid elada ligipääsetavas kodus.

Peamine küsimus on siin see, kas kõik uued korterid peavad olema ligipääsetavad või tõstaks see korterite hindu sedavõrd, et satuks ohtu nende taskukohasus. Teisel juhul on küsimus, kus ja kui palju peab kohandatud eluruume olema ja kuidas tehakse need kättesaadavaks just erivajadustega inimestele. Nende teemadega tegelevad linnavara hoidmise ja arendamise ja sotsiaalhoolekande valdkonnad.

Tallinna veebilehel kasutatakse küpsiseid. Küpsiste kasutamisest ja isikuandmete töötlemisest Tallinna veebis saate pikemalt lugeda Andmekaitsetingimustest.