Tallinna pikk ajalugu ning ajaloolised kihistused on väärtus, mida tuleb hoida järeltulevatele põlvedele. Muu hulgas on see ka konkurentsieelis, mis muudab linna nii atraktiivseks elamiskohaks kui ka turismisihtkohaks. Tahame seda või mitte, on turismisektori edu paljuski sõltunud vanalinnast. Vanalinn peab jätkuvalt olema UNESCO maailmapärandi nimekirjas, kuid samas on vaja peatada selle teemapargistumine ja kohalike elanike vähenemine. Arvestades, et linna elanike arv kasvab ning suur osa sellest kasvust tuleks suunata väljakujunenud ruumimustris olevatesse tühjadesse kohtadesse või ümberarendatavatele aladele, tekib paratamatult uue ja vana konflikt. See on vaja lahendada olemasolevaid arhitektuurikooslusi säilitades ja uusarendusi ümbrusesse loomulikult sulandades, kuid peab olema ka võimalus uute linnaruumiliste sümbolite ja väärtuste tekkimiseks. Uusarenduspiirkondade loomulik sulandamine ümbrusesse ei tähenda ka seda, et olemasolevate ebasobivate arenduspiirkondade kõrvale võib rajada jätkuvalt samasuguseid arendusi.

Lisaks ruumilistele väärtustele aitab Tallinna linn kaasa ka eesti keele ja kultuuri säilimisele, lähtudes riiklikust kultuuripoliitikast. Kuigi dokument „Kultuuripoliitika alused aastani 2020“ aegub peatselt, võib eeldada, et enamik selle põhiteesidest kehtib edasi. Seetõttu jätkatakse ka raamatukogu, muuseumide ning teiste kultuuri- ja mäluasutuste arendamist. Need asutused on selges muutumises ning pakuvad järjest rohkem aktiivseid ja atraktiivseid enesetäiendusvõimalusi.